Kui kriis on päriselt kohal, ei küsi inimene esimesena, mitu protsenti SKP-st läks riigikaitsesse, ta küsib, kus on varjumiskoht, kust saab vett, kas telefon töötab ja kes infot annab.
Eestis liigume sõjalise kaitse tugevdamisel täiskäigul edasi, aga selle kõrval on üks palju maisem küsimus: kas omavalitsusel on kriisi ajal päriselt võime inimesi aidata? Kui eesliin tugevneb, aga tagala logiseb, on süsteemis nõrk koht olemas.
Haagis toimunud NATO tippkohtumine andis 2025. aasta juunis liitlastele selge suuna, 2035. aastaks tuleb panustada riigikaitsesse kokku viis protsenti SKP-st. Sellest vähemalt 3,5 protsenti peab minema sõjalisteks põhivajadusteks ning kuni 1,5 protsenti võib minna kriitilise infrastruktuuri, tsiviilvalmiduse ja kerksuse arendamiseks.
Eesti on kaitsekulude kasvatamisel vajutanud gaasi põhja. 2026. aasta riigieelarves on sõjalise kaitse tugevdamiseks kavandatud vähemalt viis protsenti SKP-st NATO kriteeriumite järgi.
Rahandusministeeriumi andmetel planeeritakse aastatel 2026–2029 eraldada sõjaliseks riigikaitseks keskmiselt 5,3 protsenti SKP-st aastas. Selle raha eest kasvatatakse õhu- ja raketikaitset, droonivõimekust, kaug- ja täppislöögi võimet, luuakse õhukaitsebrigaad ja uued pioneeripataljonid. Meie julgeolekukeskkonnas ei ole see priiskamine, vaid hädavajalik kulutus. Kui naaber on agressiivne, siis padruneid ja õhutõrjet ei asenda ilusad sõnad.
Sellest tuleneb ebamugav teema. Kui Eesti teeb sõjalise kaitse osas ära suure töö, siis kas me võtame sama tõsiselt ka tagala tugevdamist? Elanikkonnakaitse ei ole luksus, millega tegeleda kunagi hiljem, kui muud asjad on korras.
Siseministeeriumi kirjelduse järgi ulatub elanikkonnakaitse kriisiaja tegevustest palju kaugemale, see puudutab vastutavate riigiasutuste ja elutähtsate teenuste toimepidevust, kohalikke omavalitsusi ja kogukondi ning igaühe valmisolekut ja vastupanuvõimet.
Elanikkonnakaitse on ohuteavitus, päästetööd, evakuatsioon, varjumine, esmaabi ja katastroofimeditsiin, vältimatu sotsiaalabi, psühhosotsiaalne kriisiabi ning muud elanikele hädavajalik abi. Väga lihtsalt öeldes on see osa riigikaitsest, mis otsustab, kas inimene saab kriisi ajal reaalselt varju, vett, infot ja abi või mitte. See osa käib vallas, linnas, koolimajas, hooldekodus, spordihoones ja kogukonnakeskuses.
Kui omavalitsuse eelarvele suruvad korraga peale haridus, sotsiaalhoolekanne, teed, kütte ja veetorustiku rajamine või renoveerimine, kultuur ja muu vältimatu, lükatakse elanikkonnakaitse ilma selge rahastusotsuseta tahapoole. Mitte pahatahtlikkusest, lihtsalt teised vajadused karjuvad iga päev kõvemini. Just seepärast tuleb elanikkonnakaitset käsitleda püsiva võimearendusena, mitte väiksemahulise toetusmeetmena.
Olen varem küsinud, kas omavalitsuse eelarvest peaks elanikkonnakaitsele minema 0,1; 0,5 või isegi üks protsent omavalitsuse eelarvest. Nüüd tuleb see küsimus esitada veel otsemalt. Kui riik räägib viiest protsendist riigikaitsele, siis kui suur ja kui kindel rahaline koht on selles omavalitsuste elanikkonnakaitsel?
Praegune pilt näitab, et kohaliku tasandi kerksust küll toetatakse, kuid mahud on endiselt tagasihoidlikud. Siseministeeriumi 2026. aasta kogukondade kriisivalmiduse meetme maht on 1,6 miljonit eurot üle Eesti. Selle eest saab rajada või arendada varjumiskohti ja kerksuskeskusi, kindlustada energia- ja veevarustust, soetada side- ja esmaabivahendeid ning korraldada koolitusi ja õppusi. Vajalik samm, kuid mitte läbimurre.
Ka omavalitsuste kriisivalmiduse tugevdamiseks on riik aastateks 2025–2027 suunanud kolm miljonit eurot, millest 2,25 miljonit läheb KOV-idele. Sellest saab alustada, aga nüüdisaegset kohaliku tasandi elanikkonnakaitset selle najal üles ei ehita.
Mida omavalitsuse tasandil tegelikult vaja on? Vaja on toimivaid kriisiinfokeskusi (kerksuskeskusi), millel on varutoide, side ja elementaarne võime inimesi vastu võtta. Vaja on avalikke veevõtukohti, kaardistatud varjumisvõimalusi, generaatorivõimekust, kriisikommunikatsiooni lahendusi, evakuatsioonipunkte ja toimivaid kohalikke plaane hooldekodude, koolide ning sotsiaalteenuste jaoks. Vaja on ka kohalikke vabatahtlike võrgustikke ja regulaarseid õppusi.
Kõike ei pea nullist ehitama. Rekonstrueeritav tee võib olla ka evakuatsioonimarsruut, spordihoone jaotuspunkt, koolimaja kriisiinfokeskus. Selle kõige eelduseks on inimesed, kellel on kriisivalmiduse eest selge vastutus. Seda ei saa jäädagi tegema muu töö kõrvalt.
Miks sellest nii otse rääkida? Sest riigikaitse ei toimi siis, kui üks osa süsteemist on tugev ja teine nõrk. Kui meil on olemas laskemoon, õhutõrje ja liitlassuhted, aga elanikkonnakaitse liigub aeglaselt, jääb süsteemi sisse selge haavatavus.
Vaenlane ei testi ainult rindel olevat üksust, vaid kogu ühiskonna vastupidavust. Seetõttu ei ole tsiviilvalmidus ja kerksus Haagi kokkuleppes juhuslikult eraldi esile tõstetud. Sõjaline võime ilma tsiviilse toimepidevuseta on poolik. Eesliin võib olla tugev, kuid kui tagala ei pea vastu, nõrgeneb kogu kaitsevõime.
Seepärast tuleks teha järgmine suur samm. Alanud on 2027. aasta riigieelarve koostamine ja eelarvestrateegia ülevaatamine. Kui Eesti otsustaks suunata aastatel 2027–2029 omavalitsuste elanikkonnakaitsesse 0,5 protsenti SKP-st aastas, tähendaks see rahandusministeeriumi 2026. aasta kevadprognoosi alusel umbes 232 miljonit eurot 2027. aastal, 243 miljonit 2028. aastal ja 254 miljonit 2029. aastal. Kokku ligikaudu 729 miljonit eurot kolme aasta peale.
See on suur raha, aga selle eest saaks luua päris võime, mitte jätta kohaliku tasandi valmisolekut projektide ja juhulahenduste peale. See 0,5 protsenti SKP-st ei ole sümboolne žest, vaid tase, millest alates saab rääkida püsivast võimest, mitte üksikutest meetmetest.
Selle rahaga saaks rajada üle Eesti toimiva kriisiinfokeskuste võrgu, tugevdada varutoidet ja sidet, korrastada varjumiskohti, parandada evakuatsioonivõimet, toetada kohalikke vabatahtlikke ning tagada, et igas omavalitsuses oleks olemas inimesed, kellel on kriisivalmiduse eest selge vastutus. Kui kohaliku tasandi elanikkonnakaitse on osa riigikaitsest, peab see kajastuma ka rahastuses.
Sõjalisse kaitsesse panustamine on vältimatu ja õige. Ei ole mõtet teeselda, et saaksime praeguses julgeolekukeskkonnas odavamalt läbi. Aga sama ausalt tuleb rääkida ka teisest poolest, kui omavalitsuste elanikkonnakaitse jääb alarahastatuks, ehitame tugeva eesosa ja nõrga tagalaga süsteemi.
Eesti vajab droone ja õhutõrjet, aga ka toimivat kohalikku valmisolekut. Just viimane otsustab kriisi ajal, kas inimesed saavad abi, infot ja kaitset. Selle järgi hinnataksegi lõpuks, kas riik, valitsus ja omavalitsused, toimib päriselt või ainult paberil.
