„Registris on tõesti materjale, mis riivavad eraelu või võivad tekitada turvariski. Kuid väide, et omavalitsused nõuavad teadlikult ja süsteemselt kodufotosid või tundlikke dokumente, ei pea paika. Omavalitsus on eeskätt menetleja. Suur osa lisadokumente ja fotosid lisatakse registrisse taotlejate, ehitajate, projekteerijate või nende esindajate poolt. Probleem tekib siis, kui süsteem teeb selle sisu kõrvalistele liiga lihtsalt nähtavaks,“ ütleb Eesti Linnade ja Valdade Liidu tegevdirektor Veikko Luhalaid.
Probleem on ammu teada ja sellele on riigi tasandil tähelepanu juhitud
Tartu linnasekretär Jüri Mölder kirjeldab liidule, et teda häiris „Pealtnägija“ saates kõlanud väide, justkui oleks tundliku teabe avalikustamise probleem keskasutustele üllatusena tulnud ja seda märgatud alles siis, kui ajakirjandus küsima hakkas. See on olnud päevakorras pikalt ning sellele on korduvalt tähelepanu juhitud.
Mölder toob näiteks, et Tartu Linnavalitsus saatis keskvalitsusele selle teemalise märgukirja juba viis aastat tagasi, 4. veebruaril 2021, ning sai vastuse 11. märtsil 2021. Lisaks on Tartu käsitlenud pöördumistes ka julgeolekuküsimusi. Tartu hinnangul on sisuline probleem olnud algusest peale hoopis ehitisregistri funktsionaalsuses. Praktikas on saadud vastuseid stiilis, et kas probleemi ei tunnistata või selgitatakse, et registri tehniline lahendus ei võimalda dokumentidele piisavalt paindlikke juurdepääsupiiranguid ning selle arendamist ei ole prioriteediks peetud.
Tartu rõhutab veel üht olulist punkti. Kuigi omavalitsuste praktika võib mõnikord tõesti erineda ja mõnes menetluses küsitakse taotlejalt rohkem lisamaterjale, ei ole see Tartu hinnangul tuumikprobleem. See on algusest peale olnud hoopiski ehitusregistri keskvalitsuse poolt välja arendatud puudulik funktsionaalsus ja viletsavõitu toimekindlus, märkis Mölder. Ta lisab, et just kõige mahukamate dokumentide puhul, sealhulgas fotomaterjal, ei ole andmeandjaks (registreerijaks) sageli mitte omavalitsus, vaid erinevad füüsilised ja juriidilised isikud, kes oma toimingute käigus failid üles laevad.
Ühest küljest kõlab avalikkuses väide, et võimaliku privaatsusriive läbisõelumine oleks tohutult ressursimahukas ja riigil pole selleks raha. Teisalt näeb Tartu samal ajal riigi tasandilt tulevat ootust, et senise lahendamata olukorra peavad nüüd lühikese ajaga ära lahendama omavalitsused. Mölderi hinnangul on selline ootus hoomamatu ning Tartu näitel võib see tähendada lausa kümnete teenistujate palkamise vajadust.
„Tartu tagasiside näitab väga selgelt, miks on eksitav rääkida sellest kui omavalitsuste nõudmisest. Kui probleem on olnud teada aastaid ning juurpõhjus on registri nähtavuse loogikas, siis ei saa süüd nihutada menetlejale, kes kasutab riigi loodud tööriista,“ ütleb Luhalaid.
Sama muster kordub ka mujal
2024. aastal on ka Harku Vallavalitsus pöördunud EHR-i toe poole ja viidanud, et süsteemi kasutusmugavuse ja piirangute tehnilise rakendamise osas on mitmeid takistusi, mida ei saa teha vallavalitsus.
Ka teiste omavalitsuste tagasisidest joonistub välja ühine muster. Esiteks kinnitati liidule, et privaatsusnõuete järgimine on omavalitsustes prioriteet ning omavalitsused ei näe enda rolli selles, et inimeste kodud muutuksid justkui avalikuks kinnisvaraportaaliks.
Teiseks rõhutati, et klassikalised eluruumide sisevaated, tubade pildid või teenuslepingud ei ole reeglina need dokumendid, mida menetlus sisuliselt vajaks ning omavalitsuste kogemuse järgi satuvad sellised failid registrisse enamasti siis, kui taotleja või tema esindaja need ise üles laeb – sageli teadmata või tajumata, kui laiale ringile need hiljem nähtavaks võivad osutuda.
Kolmandaks tõstatus küsitluses väga selgelt küsimus, miks üks register peab olema juba algselt nii avatud. Omavalitsuste ootus on, et süsteem töötaks vaikimisi privaatsuse põhimõttel. Avalikud võiksid olla minimaalsed andmed, menetluse dokumendid peaksid olema rollipõhiselt nähtavad ning omanikul peab olema selge võimalus näha oma objektiga seotud infot.
Neljandaks peegeldus vastustest praktiline mure piirangute rakendamise paindlikkuse kohta. Kui piirangute loogika on jäik või ebaühtlane, tekib omavalitsustel reaalne risk valida kahe halva variandi vahel: kas hoida failid liiga avalikud või panna need nii kinni, et menetlusse kaasatud osapooled ei näe vajalikku infot. Selline olukord ei ole jätkusuutlik ning see vajab registri disaini parandamist ja selgeid reegleid.
Omavalitsused ei ole patuoinad, lahendus peab olema riigi tasandi ligipääsumudelis
Eesti Linnade ja Valdade Liidu hinnangul tuleb ehitisregistri puhul eristada kahte eri asja: dokumentide esitamine ehitusohutuse ja õiguskindluse tagamiseks ning dokumentide avalikustamine kolmandatele isikutele. On mõistetav, et menetluses võib mõne tehnilise lahenduse tõendamiseks olla vaja fotosid või dokumente. Kuid sellest ei järeldu, et need peavad olema kõrvalistele vabalt nähtavad. Tänane kriitika kipub need kaks tasandit kokku segama ning jätab avalikkusele mulje, nagu oleks omavalitsus ise otsustanud kellegi kodu sisevaated avalikuks teha.
„Omavalitsuste eesmärk ei ole kellegi kodu näitusele panna. Omavalitsuste eesmärk on ohutus, õiguskindlus ja toimiv menetlus. Privaatsuse ja julgeoleku kaitse peab olema ehitisregistri arhitektuuri sisse ehitatud. Kui süsteem teeb lisadokumendid vaikimisi liiga laiale ringile nähtavaks, ei saa seda nimetada omavalitsuste nõudeks või pahatahtlikkuseks,“ ütleb Luhalaid.
Liit peab vältimatuks, et riik lepiks kiiresti kokku selge ligipääsumudeli ja viiks selle ka tehniliselt ellu: milline osa andmestikust on avalik, milline on menetlejatele ja kaasatud osapooltele, milline omanikule ning kuidas tagada, et tundlikud failid ei muutuks kõrvalistele isikutele kättesaadavaks. Sama oluline on üleriigiline ühtne juhis, mis aitab vähendada praktika erinevusi ja annab taotlejale selguse, mida menetlus päriselt vajab ja mida mitte.
Kui eesmärk on ka varasemalt üles laetud materjali korrastamine, peab sellega käima koos realistlik töökorraldus ja ressurss. Tartu näide toob teravalt esile, kui ebarealistlik on eeldus, et suurpuhastus tehakse ära kohalike omavalitsuste lisatööna, ilma täiendava tööjõu ja rahaliste vahenditeta.
„Meie kiirkorras omavalitsustel küsitud tagasisidest jäi paljude vastustest kõlama, et omavalitsused tahavad lahendust, mitte süüdlaste otsimist. Lahendus on vaikimisi privaatsus, rollipõhine ligipääs, selged reeglid ja toimiv tehniline teostus. Nii kaitseme inimesi, vähendame turvariske ja hoiame ehitusmenetluse efektiivsena,“ võtab Luhalaid linnade ja valdade liidu seisukoha kokku.
