Asutusi on vähem, teenused on alles
Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjon arutas 20. mail Riigikontrolli aruannet „Asutuste võrk ja kinnisvara kohalikes omavalitsustes pärast haldusterritoriaalset reformi“. Aruandes hinnati, kuidas on pärast 2017. aasta haldusreformi muutunud kohalike omavalitsuste hallatavate asutuste võrk ja kinnisvara kasutamine.
Komisjoni istungil osalesid Eesti Linnade ja Valdade Liidu asedirektor Heiki Hepner, Alutaguse vallavanem Tõnu Võhmar ning Mulgi abivallavanem Sten-Maikel Udras.
Riigikontrolli andmetel on hallatavate asutuste arv haldusreformi järel vähenenud 30 protsenti. Samas ei tähenda see, et teenuste osutamine oleks lõppenud neis kohtades, kus iseseisvad asutused on likvideeritud. Paljudel juhtudel on muutunud asutuse juhtimis- või haldusmudel, kuid teenus on elanikele alles jäänud.
Kinnisvara juhtimine vajab täpsemat pilti
Aruande tulemused viitavad üldiselt sellele, et omavalitsused on oma kinnisvarasse suhtunud heaperemehelikult. Järgmine samm peaks aga olema süsteemsem ülevaade hoonete seisukorrast, kasutusest ja kuludest.
See tähendab, et omavalitsustele ei piisa üksnes teadmisest, millised hooned neile kuuluvad. Vaja on täpsemat juhtimisarvestust: kui palju hoone ülalpidamine maksab, millises seisus see on, milliseid investeeringuid see vajab ning kas hoonet saab kasutada mitme teenuse pakkumiseks. Sellise ülevaate loomiseks on turul olemas mitmeid tarkvaralahendusi, mida omavalitsused saaksid kinnisvara juhtimisel kasutada.
Investeeringud sõltuvad üha enam laenust ja toetustest
Aastatel 2018–2024 on enamik omavalitsusi investeerinud hoonetesse rohkem, kui on olnud hoonete amortisatsioonikulu. See näitab, et vara uuendamisse on panustatud. Samas on investeeringute tegemiseks kasutatud ka laenuraha ning enamikul omavalitsustel on kasvanud netovõlakoormus põhitegevuse tulude suhtes.
Eesti Linnade ja Valdade Liidu asedirektor Heiki Hepner tõi komisjoni istungil välja, et praegune omavalitsuste tulubaasi kujundamise loogika keskendub eelkõige igapäevaste põhitegevuse kulude katmisele. Suuremad investeeringud on sageli võimalikud vaid tõukefondide toel.
Hepneri sõnul on olukorda raskendanud see, et haldusreformi ajal ja sellele järgnenud aastatel oli tõukefondide kasutamisel nõutav omaosalus ligikaudu kaks korda väiksem kui praegu. Seetõttu tuleb tema hinnangul üle vaadata omavalitsuste tulubaasi kujundamise loogika, sest netovõlakoormuse kasvul ei ole enam palju ruumi.
Kliimaeesmärgid eeldavad realistlikku rahastust
Komisjoni istungil käsitleti ka kliimapoliitikast tulenevaid kohustusi, mis puudutavad kohalikke omavalitsusi eelkõige hoonete energiatõhususe parandamisel. Kui riik ootab omavalitsustelt hoonete rekonstrueerimist ja energiatõhusamaks muutmist, peab sellega kaasnema ka jõukohane toetussüsteem.
Hepneri sõnul peaks riik toetusmeetmeid kavandades arvestama kolme põhimõttega. Esiteks ei tohiks toetused piirduda üksnes väikeste objektide rekonstrueerimisega, nagu on seni sageli juhtunud. Teiseks ei tohiks omavalitsuse omaosalus ületada 25 protsenti abikõlblikest kuludest. Kolmandaks tuleks abikõlblikuks lugeda ka kulud, mis on vajalikud hoone ruumiprogrammi muutmiseks juhul, kui see aitab suurendada hoone multifunktsionaalset kasutust.
Järgmine küsimus on investeerimisvõime
Riigikontrolli aruanne kinnitab, et haldusreform on omavalitsuste asutuste võrku korrastanud ja juhtimist koondanud. Samas ei ole kinnisvaraga seotud küsimused kadunud, vaid muutunud sisulisemaks: kuidas hoida hooned korras, muuta need energiatõhusamaks ja kasutada avalikku vara võimalikult otstarbekalt.
Omavalitsuste jaoks on keskne küsimus, kas neil on nende ülesannete täitmiseks piisav investeerimisvõime. Kui tulubaasi kujundamise põhimõtted jäävad samaks, võib kasvav investeerimisvajadus üha enam põrkuda laenukoormuse piiride ja ebapiisava omafinantseeringu vastu.
